Viljandi folgil märgati tänavu Peeter Volkonskit viisil, mis pani paljusid hetkeks peatuma. Armastatud muusik, näitleja ja lavastaja saabus festivalile ratastoolis, kuid sellest hoolimata ei jäänud tema tavapärane väärikus, rahulik olek ja hea tuju kuhugi kaduma. Kohaletulnute tähelepanu köitis eelkõige see, et ta nautis sündmust täiel rinnal ega lasknud olukorral rikkuda festivali meeleolu.
Peeter Volkonski on aastaid olnud üks Eesti kultuurielu omanäolisemaid ja karismaatilisemaid isiksusi. Tema kohalolek tõmbab pilke alati, sõltumata sellest, kas ta astub lavale, osaleb mõnel kultuurisündmusel või lihtsalt liigub inimeste seas. Ka seekord ei jäänud ta märkamatuks ning tema ilmumine tekitas palju tähelepanu.
Ratastoolis festivalile saabumine pani nii mõnegi pealtvaataja muret tundma, kuid Volkonski ise mõjus rahulikult ja enesekindlalt. Ta suhtles tuttavatega, tervitas inimesi ning nautis folgi erilist atmosfääri samamoodi nagu kõik teisedki külastajad. Tema olekust ei peegeldunud soovi olla tähelepanu keskpunktis – vastupidi, ta sulandus loomulikult sündmuse melusse.
Viljandi folk on koht, kuhu kogunevad igal aastal inimesed üle Eesti, et veeta aega muusika, kultuuri ja heade kohtumiste keskel. Sellises õhkkonnas loovad kõige eredamad hetked sageli just need ootamatud kohtumised, mis jäävad kauaks meelde. Ka Peeter Volkonski kohalolek kujunes üheks neist hetkedest, millest räägiti veel pärast festivali.Paljud, kes teda nägid, rõõmustasid eelkõige selle üle, et ta otsustas sündmusest osa võtta. Festivali melu, sõbralik õhkkond ja suvised kohtumised pakkusid võimaluse keskenduda sellele, mis on kõige olulisem – inimestele, muusikale ja ühiselt veedetud ajale.
Peeter Volkonski on kogu oma pika loometee jooksul tõestanud, et tema side publiku ja Eesti kultuuriga on erakordselt tugev. Muusiku, näitleja, lavastaja ja tõlkijana on ta jätnud sügava jälje mitmesse loomingulisse valdkonda ning tema kohalolek kultuurisündmustel on paljude jaoks iseenesest oluline.
Kuigi ratastool tekitas paljudes küsimusi, jäi kõige tugevamalt kõlama hoopis teine tunne – rõõm sellest, et Peeter Volkonski oli taas inimeste keskel. Just tema rahulik olek ja väärikus näitasid, et festivali tõeline väärtus peitub kohtumistes, muusikas ja üheskoos kogetud hetkedes. Need, kes teda Viljandis nägid, said tunnistajaks veel ühele meeldejäävale peatükile tema pikas ja inspireerivas teekonnas.
