Armastatud ja igati legendaarne näitleja Jaan Rekkor on jõudnud oma elus ja pikaaegses karjääris punkti, kus keha keeldub talle allumast ning igapäevane toimetulek nõuab ekstreemseid meetmeid. Mees, kes on aastakümneid hullutanud teatripublikut ja kinkinud meile unustamatuid rollilahendusi, räägib nüüd täieliku ja jahmatava otsekohesusega oma tervislikust seisundist, mis on võtnud murettekitavalt sünged toonid. Rekkor tunnistab varjamatu kibedusega, et valuvaigistite hulk, mida ta on sunnitud päeva jooksul sisse sööma, on muutunud lausa kohutavaks ning olukord on kõike muud kui tavapärane.
See karm reaalsus ei tabanud meest ootamatult, vaid hiilis ligi järk-järgult, andes endast juba pikemat aega märku. Näitleja nendib tagasivaatavalt, et suutis juba viimasel hooajal ette näha, kuidas tervis hakkab tal lõplikult üles ütlema. Tegelikult ei ole see kriis kestnud vaid mõned kuud, vaid sügavamad ja valusamad ohumärgid ilmutasid ennast tunduvalt varem. Juba kolm aastat tagasi tabasid teda esimesed tõsised tagasilöögid, kui mitmed planeeritud etendused tulid järsku ära jätta. Rekkori jaoks on selline lavalt eemale jäämine olnud sügavalt traumeeriv kogemus. On emotsionaalselt tohutult ränk ja murettekitav, kui kolme suure saali jagu ootusärevaid inimesi peab teatri uste taga pettuma ja koju pöörduma, sest peaosatäitja keha on lihtsalt üles öelnud.
Hoolimata nendest rasketest terviseprobleemidest ja pidevast võitlusest füüsilise kurnatusega, püsib 68-aastane Jaan Rekkor siiski endiselt vapralt Endla teatri laval. Selles majas on ta töötanud ja loonud kunsti rohkem kui pool oma teadlikust elust, olles truuks jäänud lavalaudadele vahetult pärast lavakunstikooli lõpetamist kaugel 1982. aastal. Kuid see pühendumus nõuab oma hinda ja mees kirjeldab ennast praeguses seisus lausa irooniliselt. Ta nendib mõru muigega, et ilmselt on ta sellise ohjeldamatu tarbimisega tõusnud omalaadseks Euroopa meistriks valuvaigistite neelamises.
Pidev füüsiline kannatus, mis kaasneb kroonilise ja katkematu valuga, ei rasta mitte ainult näitleja keha, vaid see rusub paratamatult ka vaimset heaolu. Rekkor peab vaatama silmitsi tõsiasjale, et tema tervis veab teda alt ning see seab armutud piirid tema edasisele karjäärile ja loomingulisele tegevusele. See on valus ja keeruline võitlus, kus ajutist kergendust pakkuvad ravimid on muutunud igapäevaseks ellujäämisvahendiks, jättes hinge vaid mure ja teadmatuse tuleviku ees.
