Merle Karusoo mõtiskleb muutuste ja ühiskonnas toimuvate protsesside üle väga otsekoheselt. Tema sõnadest kumab läbi arusaam, et praegusel ajal ei saa muutuste võimalikkusesse suhtuda enam sama lihtsalt nagu varem. Lootus, et süsteem või võim iseenesest muutub, võib tema hinnangul olla tänapäeva olukorras hoopis eksitav.
Karusoo sõnastab oma mõtte eriti teravalt: muutumisse uskumine ei ole tema arvates tänapäeval enam naiivsus, vaid ohtlik rumalus. Selline väljaütlemine annab tema mõtetele tugeva tooni ning näitab, kui kriitiliselt ta vaatab lootusele, et keerulised süsteemid võiksid lihtsalt oma olemust muuta.
Tema mõtiskluses kerkib esile ka impeeriumi mõiste. Karusoo sõnul ei muutu impeerium sellisel viisil, nagu inimene võiks muutumist ette kujutada. Tema sõnastuses ei ole lahendus impeeriumi ümberkujundamine, vaid selle lagunemine ja ajalukku kadumine.
„Impeerium ei muutu, impeerium laguneb ajaloo jäätmehoidlasse,“ ütleb Karusoo. See on üks tema mõtte kõige jõulisemaid kujundeid. Ta ei kirjelda siin lihtsalt poliitilise süsteemi muutumist, vaid protsessi, mille lõpptulemuseks on vana impeeriumi kadumine ajaloolisest pildist.
Samas ei kujuta ta seda lagunemist rahuliku või valutuna. Vastupidi, Karusoo rõhutab, et just lagunemine võib olla ohvriterohke. See muudab tema mõttekäigu veelgi tõsisemaks, sest muutus ei tähenda tema käsitluses automaatselt paremat või lihtsamat tulemust. Ajalooliste süsteemide lagunemisega võivad kaasneda väga rasked tagajärjed.
Karusoo tähelepanu all on ka Eestile lähedal asuv impeerium. Ta leiab, et see meie kõrval olev jõud ei püsi muutumatuna, vaid kohandab oma tegevust ja vormi vastavalt olukorrale. Just see muudab tema hinnangu muutuste suhtes nii konkreetseks.
Tema sõnad sunnivad vaatama muutumist mitte kui lihtsat protsessi, mille puhul vana kaob ja uus tuleb asemele. Karusoo mõtte keskmes on hoopis arusaam, et suured ajaloolised süsteemid võivad liikuda teistsuguse lõpptulemuse poole ning selle teekonna hind võib olla väga kõrge.
Kõige jõulisemalt jääb tema mõttekäigus kõlama vastandus muutumise ja lagunemise vahel. Kui inimene ootab, et impeerium võiks lihtsalt muutuda, siis Karusoo kirjelduses ei pruugi sellist arengut toimuda. Tema sõnul võib lõppeda hoopis terve süsteem ise ning jõuda ajaloo „jäätmehoidlasse“.
Just seetõttu on tema hinnang muutumisse uskumisele nii karm. Karusoo ei räägi ainult lootusest, vaid ka sellest, milliseid tagajärgi võib tuua olukord, kus suurt ajaloolist süsteemi peetakse muutuvaks, kuigi selle tegelik areng võib kulgeda hoopis lagunemise suunas. Tema sõnastus jätab vähe ruumi ükskõiksusele ning paneb tähelepanelikult vaatama sellele, mida tähendab muutus ajaloolises ja ühiskondlikus mõttes
