Kadrioru roosiaias toimunud Eesti taasiseseisvumispäeva pidulik ja särav vastuvõtt tõi kokku riigi koorekihi, kuid mitmed tuntud näod otsustasid sel aastal kõrgeimast pidustusest teadlikult eemale hoida. Nende seas olid ka hiljuti Pärnu linnapea kohalt tagasi astunud Kristel Voltenberg ning tema kaasa, kogenud poliitik Ivari Padar. Nende puudumine tekitas seltskonnameedias ning avalikkuses hulgaliselt küsimusi ja sahinat, kuid nüüd on tõde viimaks päevavalgele tulnud.
Selgub, et paarikese otsus vastuvõtule mitte minna ei olnud sugugi juhuslik ega viimase hetke ajakava muutus. Kuigi neile saabus ametlik kutse riigipea vastuvõtule, jäi kogu protsessist suhu äärmiselt kibe ja halb tunne. Kristel Voltenberg tõdes, et ametliku kutse saamine on küll paberi peal suur au ja tähendab palju, kuid sellest veelgi olulisem on see, et inimene tunneks end tõeliselt ja südamest oodatuna. Sellest erilisest ning soojast tundest jäi aga sel korral paraku väga palju puudu.
Selle asemel, et seada sammud Kadrioru roosiaia suunas ja naeratada kaamerate sähvatuses, otsustas paarikesest koosnev duo pakkida asjad ja sõita hoopis välismaale. 20. augustil ehk täpselt PIDULIKUL pidupäeval viibisid Kristel Voltenberg ja Ivari Padar hoopis Tšehhis, kuulsas Karlovy Vary kuurortlinnas, kus nad nautisid tervisvete võlusid ja puhanud olemist.
Eemalolek kodumaa glamuurisündmusest ning eelistuse andmine rahulikule Tšehhi reisile näitab ilmekalt, kuivõard oluline on emotsionaalne siirus. Voltenbergi sõnad väljendavad sügavat pettumust ja kriitilist suhtumist sellistesse ametlikesse ning formaalsetesse kutsetesse, mis ei tekita saajas soe ega teretulnud tunnet. Kui kutsel puudub siiras emotsionaalne side, eelistavad kogenud ühiskonnategelased pigem oma aega väärtustada ja linnakärast täielikult eemalduda.
See kõnekas ja ootamatu samm paneb kindlasti paljusid mõtlema selle üle, mis peitub säravate pidustuste, pikkade kätlemisrivide ning glamuursete koridoride taga. Voltenbergi ja Padari valik näitab selgelt, et rahu, tõeline hoolimine ning isiklik heaolu on alati olulisemad kui kohustuslik protokolline naeratus ja avalikkuse ees paraaditsemine.
