Kaja Kallase vend Ülo meenutas vanavanemate matuseid ja hetke, mil tuli perekonna jaoks emotsionaalselt raskel ajal end kokku võtta. Ta tunnistas, et tema enda tunded olid siis palju tugevamad ning tal oli keeruline neid varjata. Kaja suutis aga end tema sõnul märksa paremini kontrollida ja isegi kõne pidada.
Matustel on alati oma eriline ja raske õhkkond. Lähedase inimese ärasaatmisega kaasnevad mälestused, kurbus ja tunded, mida ei ole lihtne kõrvale jätta. Ka Ülo jaoks oli vanavanemate matustel viibimine emotsionaalne kogemus, mille juures ei olnud võimalik lihtsalt kõike enda sisse peita.
Just selles olukorras märkas ta ka oma õe erinevat reaktsiooni. Kui Ülo tunnistas, et tema oli vanavanemate matustel emotsionaalne, siis Kaja suutis end paremini kontrollida. Veelgi enam – ta oli võimeline pidama kõne, kuigi tegemist oli perekonnale väga isikliku ja tundliku hetkega.
:format(webp)/nginx/o/2026/07/15/17785245t1hd1d6.jpg)
Ülo meenutus annab aimu sellest, et isegi lähedased inimesed võivad samas olukorras toimida täiesti erinevalt. Mõne jaoks tulevad emotsioonid kohe pinnale, teine suudab end hetkeks kokku võtta ning teha ära selle, mida olukord nõuab.
Kaja puhul tähendas see matustel ka kõne pidamist. See ei olnud lihtsalt sõnade ütlemine, vaid hetk, kus tuli seista teiste ees ja rääkida ajal, mil endal võis olla keeruline oma tundeid kontrollida. Ülo jaoks jäi just see kontrast eriti meelde.
Tema enda sõnul oli ta emotsionaalne, samal ajal kui Kaja suutis end paremini valitseda. Selline erinevus ei tähenda aga, et üks tunneks rohkem või vähem. Lein ja lähedase inimese kaotus võivad avalduda väga erinevalt ning mõnikord on just kõige rahulikum inimene seesmiselt kõige rohkem läbi elamas.
Vanavanematega seotud mälestused võivad olla eriti tugevad, sest need inimesed kuuluvad perekonna ajalukku ja lapsepõlvemälestustesse. Nende ärasaatmisel võivad korraga meelde tulla väga erinevad hetked, mis muudavad tavalisegi sõna või pilgu emotsionaalselt raskeks.
Ülo meenutus keskendubki sellele erilisele hetkele, mil perekond oli koos ja pidi vanavanematega hüvasti jätma. Tema jaoks oli olukord sedavõrd tundeline, et emotsioonid olid nähtavad. Kaja suutis aga oma tunded kõrvale panna ja teha seda, mida sel hetkel oli vaja teha.
Kõne pidamine nõudis temalt keskendumist ja enesevalitsust. Samal ajal ei saa välisest rahust järeldada, mida inimene tegelikult enda sees tundis. Matustel võivad inimesed oma emotsioone väljendada täiesti erinevalt ning mõnikord tuleb just kõige raskematel hetkedel end teiste pärast kokku võtta.
Ülo avameelne meenutus näitab ka perekonna lähedust ning seda, kui hästi võivad õed-vennad üksteise reaktsioone märgata. Ta oskas kirjeldada erinevust enda ja Kaja käitumises ning tuua esile hetke, mis talle sellest ajast eriti eredalt meelde jäi.
Vanavanemate matustel ei olnud seega küsimus ainult hüvastijätus, vaid ka selles, kuidas iga pereliige oma tunnetega toime tuli. Ülo oli emotsionaalne, Kaja suutis end kontrollida ja pidada kõne, mis sellises olukorras nõudis temalt kindlasti suurt keskendumist.
See meenutus avab Kaja Kallast hoopis isiklikumast küljest. Avalikkuses võib teda näha tugeva ja enesekindlana, kuid perekondlikes hetkedes tulevad esile hoopis teistsugused nüansid. Ülo kirjeldatud mälestus näitab, kuidas üks ja sama sündmus võib mõjutada lähedasi inimesi väga erinevalt.
