Siim Kallas avab valusa peatüki oma lapsepõlvest: kodus sellest ei räägitud ja surnuaed sai liiga tuttavaks paigaks

Siim Kallas räägib harva oma perekonna kõige valusamatest peatükkidest, kuid seekord vaatab ta tagasi lapsepõlvele ja mälestustele, mis on temaga aastakümneid kaasas käinud. Juttu tuleb tema varalahkunud vanematest õdedest ning sellest, kuidas nende kaotus mõjutas kogu perekonda. Mõned lapsepõlve kogemused jäävad inimese sisse isegi siis, kui neist aastaid ei räägita.

Kallase meenutustes on eriti kõnekas tõdemus, et kodus sellest teemast ei räägitud. Lapse jaoks võib niisugune vaikus olla omamoodi tähenduslikumgi kui pikad selgitused. Kui peres juhtub midagi väga rasket, ei pruugi täiskasvanud alati osata või suuta seda sõnadesse panna. Nii võivadki mõned küsimused jääda õhku ning laps õpib elama teadmisega, et teatud asjadest lihtsalt ei räägita.

Samas oli surm tema lapsepõlves väga lähedal. Kallas meenutab, et surnuaial käidi kogu aeg. See lause annab tema mälestustele tugeva ja vaikse tooni. Surnuaed ei olnud tema jaoks lihtsalt üks koht, kuhu aeg-ajalt minna, vaid paik, mis kuulus kuidagi lapsepõlve juurde. Seal olid seotud nii perekonna mälestused kui ka need inimesed, kelle kohalolu oli ühel hetkel katkenud.
Галерея – Сиим Каллас о своих покойных старших сестрах: «Мы не говорили об этом дома, мы постоянно ходили на кладбище».

Varalahkunud õdede meenutamine toob esile ka selle, kui vähe võib laps tegelikult mõista täiskasvanute vaikimise põhjuseid. Kui kodus ei räägita, jäävad tunded ja küsimused sageli lapse enda kanda. Hiljem, täiskasvanuna, võib inimene vaadata nendele hetkedele hoopis teise pilguga ning mõista paremini, mida perekond sel ajal läbi elas.

Siim Kallase puhul on just see kontrast tähelepanuväärne: ühelt poolt kodune vaikus, teisalt pidev kokkupuude surnuaiaga. Need kaks asja moodustasid tema lapsepõlves tausta, millest ei saanud lihtsalt mööda vaadata. Mõnikord ei ole vaja pikki kirjeldusi, sest üksainus lause suudab anda edasi terve ajastu ja selle emotsiooni.
VIDEO | Siim Kallas: Kaja helistab küll, aga harva. Tal lihtsalt ei ole aega | Õhtuleht

Kallase meenutus ei räägi ainult kaotusest, vaid ka sellest, kuidas perekond rasketel hetkedel hakkama saab. Igaüks kogeb leina omal viisil ning mõnes peres muutub vaikimine viisiks, kuidas valusast teemast üldse läbi tulla. See ei tähenda, et juhtunut poleks mäletatud. Vastupidi – vahel võivad just vaiksed hetked jääda kõige tugevamalt meelde.

Aastakümneid hiljem võib inimene neile mälestustele tagasi vaadata palju rahulikumalt, kuid lapsepõlve pildid ei kao kuhugi. Kallase jaoks kuuluvad nende hulka tema varalahkunud õed, kodune vaikus ja sagedased käigud surnuaeda. Need on detailid, mis annavad tema loole väga isikliku mõõtme ning näitavad, et ka avalikkusele tuntud inimese minevikus on peatükke, millest ei ole alati lihtne rääkida.

Just seetõttu mõjub tema meenutus eriti tugevalt. Mõnikord ei vaja üks lapsepõlvemälestus suuri sõnu – piisab teadmisest, et kodus sellest ei räägitud ja surnuaial käidi kogu aeg. Need laused jätavad enda ümber vaikuse, milles on rohkem tähendust, kui esmapilgul paistab

Videos from internet