Näitleja Andrus Vaarik vaatab oma elule praegu teise pilguga kui varem. Ta räägib avameelselt õnnest, hirmudest, sõltuvustest ja sellest, kuidas arusaam oma surelikkusest võib muuta elu hoopis kirkamaks. Vaarik tunnistab, et on hakanud tasapisi valmistuma ka selleks hetkeks, mil tuleb siitilmast lahkuda. See ei tähenda tema jaoks loobumist elust, vaid pigem oskust leppida sellega, et igal inimesel on oma aeg.
Praeguseks on Vaariku elu jõudnud rahulikumasse etappi. Tema lapsed ja lapselapsed on suureks kasvanud ning töö teatris pakub talle endiselt rõõmu. Ka loominguline sära pole aastatega kuhugi kadunud. Vastupidi – laval olemine ja teatritöö annavad talle jätkuvalt põhjust tegutseda, mõelda ja inimestega suhelda.
Ka eraelus on tema ümber tekkinud omamoodi rahulik tasakaal. Endisest abikaasast Ülle Vaarikust on saanud hea sõber ning nende suhted on kujunenud selliseks, kus saab muretult ühist suvekodu Pivarootsis jagada. Minevik, tänane elu ja perekond on Vaariku jaoks justkui üheks tervikuks kokku sulanud.
Oma vananemist ei püüa näitleja enam eitada ega selle eest põgeneda. Juba varem on ta rääkinud sellest, et on oma surelikkusega leppinud ning oskab hinnata ka neid hetki, mil keha või võimed annavad märku vanusest. Tema jaoks ei ole selles tingimata midagi kurba. Pigem võib vananemise märkamine olla osa elust, mida tasub võtta rahulikult ja isegi huumoriga.
Vaarik on olnud avameelne ka oma sõltuvusprobleemidest. Ta on rääkinud, et pole aastaid alkoholi tarvitanud, kuid peab ennast siiski alkohoolikuks. Tema enda sõnul ei kao see osa tema eluloost lihtsalt ära. Ta on õppinud oma minevikuga koos elama ning peab oluliseks mitte teeselda, et seda pole olnud.
Surmast mõeldes ei keskendu Vaarik ainult hirmule. Vastupidi, tema mõtetes on palju rohkem leppimist ja kohalolu. Kui inimene tunnistab endale, et elu on piiratud, võib iga praegune hetk muutuda väärtuslikumaks. Just selline mõtteviis on aidanud tal näha elu kirkamalt ja hinnata seda, mis on tema ümber juba olemas.
Vaariku jaoks ei tähenda surma paratamatuse tunnistamine seda, et elu tuleks kuidagi väiksemaks elada. Ta on ka varem rõhutanud, et inimene ei pea ootama viimast hetke, et hakata mõistma elu väärtust. Pigem võiks teadmine elu piiratusest aidata vaadata igapäevastele asjadele ausamalt ning märgata seda, mis tegelikult rõõmu pakub.
Tema elu Pivarootsis on selle rahuliku maailmapildi oluline osa. Seal on tal võimalus nautida vaiksemat elurütmi, samal ajal kui teater toob ellu vajalikku sotsiaalset sära ja inimesi. Vaarik on kirjeldanud, et tal ei ole seal igav ning kui töö kutsub, sõidab ta Pärnusse, kus teda ootab teatrimaailm.
Just teater on tema elus endiselt üks neist kohtadest, kus ta tunneb ennast vajalikuna. Vanus ei ole võtnud ära soovi laval olla ega inimestega suhelda. Samal ajal on tema pilk muutunud rahulikumaks. Ta ei pea enam tõestama sama, mida nooremana, ning oskab järjest rohkem hinnata lihtsalt seda, et saab teha tööd, mida armastab.
Andrus Vaariku jaoks on elu seega endiselt väärtuslik, isegi kui ta tunnistab selle lõplikkust. Ta ei püüa surmast mõeldes teha sellest midagi võõrast või keelatut, vaid räägib sellest kui ühest elu loomulikust osast. „See on päris raske töö, aga ma olen poolel teel“ – selle mõttega võtab ta kokku protsessi, milles ta püüab iseenda ja oma eluga järjest rohkem rahu teha.
Новый взгляд на старение, театр, семью и жизнь показывает, et Vaariku jaoks ei ole sellised mõtted sugugi ainult kurvad. Pigem on neis kummaline rahu: kui inimene lepib sellega, mida ta muuta ei saa, jääb rohkem ruumi sellele, mida saab veel täielikult kogeda.
