Eesti muusikamaastikul kirgi kütnud ning alati oma unikaalse käekirjaga silma paistnud noor artist EiK, kodanikunimega Eik Erik Sikk, on astunud sammu, mis paneb paljud kulmu kergitama. 25-aastane muusik, luuletaja, lavastaja ja montaažirežissöör, kelle soontes voolab legendaarse helilooja Ülo Vinteri veri, otsustas avada oma hinge kõige varjatumad poorid ning tõi avalikkuse ette oma päris esimese luulekogu. Siiski ei püüa see hiphopi, indie, pungi ning elektroonilise muusika piirimail navigeeriv eriline looja teha midagi selleks, et publikule meele järgi olla või masside ootustele vastata.
Mõte kaante vahele oma kõige sügavamad mõtted koondada ei sündinud üleöö. See idee tärkas noore mehe peas juba ligi kümme aastat tagasi, kuid reaalse käsikirja vormimiseks ja viimistlemiseks kulus viimased kaks intensiivset aastat. Värskesse teosesse koondusid kõrvuti tuntud laulutekstidega ka seni avaldamata luuleroad ning emotsionaalsed katked, millest paljud puudutavad valusalt ja teravalt just noorema põlvkonna valupunkti – hingesöövivat üksindust.
Eik Erik Sikk ei kohkunud tagasi ega hoidnud kokku teravaid sõnu, kui ta esines Klassikaraadio populaarses saates „Delta“. Naine või mees, noor või vana – kunstniku sõnul on tänapäeva ühiskond sattunud ohtlikku lõksu. Tema hinnangul oleme me rohkem kui kunagi varem kogu inimkonna ajaloos jäänud täiesti üksinda oma personaalsesse meediaruumi. Me suleme end kureeritud ja sügavalt kurvaks tegevasse algoritmipõrgusse, kuigi tegelikult ihkab noorte hing midagi hoopis muud. Eik usub kindlalt, et noored igatsevad taga päris kogukonda, lihast ja luust inimesi, kellega vahetult suhelda ning koos midagi tõeliselt põnevat korda saata.
Ent kõige šokeerivam mõtteavaldus kõlas siis, kui jutt läks loomingu tarbimisele ja publiku soovidele. Eik lajatas eetris ilustamata ning otsekoheselt: „Kuulaja on ju idioot, ma olen ise ka kuulajana idioot!“ Selle värvika ning mahlaka uitmõtte taga peitub sügav tõdemus, et tavaline inimene ei tea sageli ise ka, mida ta tegelikult tahab või vajab, enne kui ta komistab millegi täiesti uue, raputava ja värske otsa. Just seepärast ei püüagi ta kellelegi meeldida. Oma loomeprotsessis üritab noor mees eelkõige iseennast võimalikult palju šokeerida ning ületada piire nii stiililises kui ka sisulises mõttes, et sünniks midagi tõeliselt rabavat.
Seda kompromissitut teed on ta käinud juba pikalt. Laiema avalikkuse teadvusesse tõusis ta juba 2014. aastal, mil ta raputas ühiskonda terava ja kriitilise looga „Balti jaam“. Sestsaadik on ta välja andnud mitu edukat albumit ning teinud tihedat koostööd arvukate nimekate Eesti muusikutega, hoides alati oma ainulaadset lippu kõrgel.
Vaadates otsa tulevikule ja maailma tänasele seisule, ei hakka Eik suuri õhulosse ehitama. Tema visioon on liikuda edasi samm-sammult – üks luuletus, üks laul, üks plaat ja üks päev korraga. Praeguses keerulises maailma olukorras, kus erinevad kriisid muudkui kuhjuvad teineteise peale, on noore looja retsept lihtne, kuid ilmekas: tuleb olla lollilt optimistlik ja mõelda eelkõige sellele, mida sa järgmisena lõunaks sööd.
