Tallinna vanalinna tänavatel hõõgub tuline konflikt, mis kisub enne lähenevaid valimisi üles Eesti kultuuriloo kõige valusamad haavad. Tuntud kirjanik ja ühiskonnategelane Ahto Muld on otsustanud suu puhtaks rääkida ning esitab avalikkusele ja poliitikutele karmi ning vankumatu küsimuse, mida paljud on ehk eelistanud vaikides eirata. Tema terav tähelepanu on suunatud otse pealinna südames asuvale mälestusmärgile, mis on aastakümneid tekitanud paksu verd ja lõhestanud ühiskonda. Muld nõuab häälekalt vastust sellele, kui kaua peab Eesti rahvas veel taluma kurikuulsa stalinisti Juhan Smuuli bareljeefi ja nime nägemist Tallinna vanalinnas, täpsemalt Harju tänaval asuva kirjanike maja seinal.
:format(webp)/nginx/o/2025/10/17/17216709t1h0dca.jpg)
See ajalooline hoone kannab endas rasket minevikukoormat ning skandaalne bareljeef seinal tuletab möödujatele igapäevaselt meelde sünget nõukogude aega. Ahto Muld ei hoia end emotsioonides tagasi ja leiab, et praegune poliitiline õhkkond enne valimisi on just õige hetk selle valusa teema lõplikuks lahendamiseks. Tema sõnul on täiesti lubamatu, et vabas Eestis austatakse ikka veel avalikus ruumis meest, kelle käed olid määritud stalinistliku režiimi kuritegudega ja kes osales aktiivselt eestlaste küüditamises. Muld rõhutab, et tegemist ei ole lihtsalt süütu mälestusmärgi või kunstiteosega, vaid sümboliga, mis irvitab kõigi nõukogude terrori ohvrite ja nende järeltulijate üle otse Tallinna esinduslikumas piirkonnas.
/nginx/o/2025/10/17/17216816t1hf071.jpg)
Kirjanik tuletab meelde, et Juhan Smuul ei olnud pelgalt andekas sulemees, vaid süsteemi ustav teener, kes täitis režiimi käske ja nautis selle eest saadud privileege. See, et tema nägu ehib siiani kirjanike liidu maja fassaadi, on Muldi hinnangul märk sügavast silmakirjalikkusest ja otsustusvõimetusest. Ta usub, et enne valimiskastide juurde minekut peavad kodanikud nõudma poliitikutelt selgeid seisukohti ja tegusid, mitte ainult tühje lubadusi rahvuslikest väärtustest. Skandaal on tekitanud elavat arutelu ka kultuuriringkondades, kus arvamused on pika aja jooksul jagunenud kaheks. Ühed leiavad, et ajalugu ei tohiks kustutada ja bareljeef on osa maja arhitektuurilisest tervikust, samal ajal kui teised, kelle hääletoruks on nüüd asunud Ahto Muld, nõuavad okupatsioonisümbolite viivitamatut eemaldamist avalikust ruumist.
Muld on veendunud, et sellise mälestusmärgi säilitamine vanalinnas on häbiplekk, mis riivab paljude eestlaste õiglustunnet. Tema karm pöördumine paneb valijad ja otsustajad olukorda, kus mugav vaikimine pole enam võimalik ning Harju tänava seinal asuva kuju saatusest on saanud eelseisvate valimiste üks tulisemaid kultuuripoliitilisi küsimusi.
