Eesti näitleja Kristjan Sarv on otsustanud rääkida suud puhtaks aegadest, millest paljud meelsamini vaikiksid. Tema elu on olnud täis ohtlikke pöördeid, ränki traumasid ja deemonitega võitlemist, mis viisid ta lõpuks täielikku pimedusse. Mees tunnistas emotsionaalses ja valusalt ausas intervjuus saates Käbi ei kuku, et teekond tänasesse päeva on olnud kõike muud kui kerge ning minevikus kummitanud surmalähedased kogemused ja karmid lahkuminekud on jätnud tema hingesse sügavad ja kustumatud armid.
Kõik sai alguse juba lapsepõlves, kui pealtnäha süütu huvi relvade vastu muutus hetkega eluohtlikuks õudusunenäoks. Kristjan Sarv oli vaid 12-aastane poiss, kui ta koos oma toonase pinginaabriga otsustas pärast karate trenni ja enne bussi tulekut aega parajaks teha. Sõber pakkus välja idee minna garaaži püssi vaatama. See, mis pidi olema vaid uudishimulik hetk, päädis sekundiga kohutava tragöödiaga. Püss läks poiste käes lahti ja tulirelva lask tabas Kristjanit otse kõrisõlme alla. See oli reaalne ja hirmutav surmalähedane kogemus, mis ei vigastanud mitte ainult poisi keha, vaid paiskas tema noore psüühika täielikult segi ning tekitas sügava šoki. Pärast seda õudust muutus kõik. Õppeedukus hakkas kohutava kiirusega langema ja koolis tekkisid suured lüngad, sest poiss jäi teistest kaaslastest nädalateks maha.
See ränk kõrivigastus ei jäänud aga viimaseks ebaõnne märgiks. Enne seda oli poiss elanud üle ka kohutava kukkumise pööningult, mille tagajärjel vaatas käsivarreluu otseselt naha vahelt välja, tekitades vigastusi, mis andsid tunde veel pikka aega hiljemgi. Katsetused korvpalli ja metsasarve õppimisega muusikakeskkoolis jooksid liiva ning ebaõnne jada viis lõpuks selleni, et Kristjanil paluti koolist lahkuda.
Edasine elutee viis noormehe Lasnamäe Üldgümnaasiumi tele ja raadio žurnalistika eriklassi, kus ta pidi juba esimesel nädalal rusikad käiku laskma ja enda eest seisma, sest allaandmine polnud valik. Just seal tärkas temas sügavam huvi amatöörfilmide vastu, kuid koolitööst sai kiiresti võitu hoopis midagi palju ohtlikumat. Huvi napsu võtmise vastu kasvas suuremaks kui tahe õppida. Alkohol muutus Kristjani ja tema sõprade elus regulaarseks kaaslaseks, viina joodi pargipinkidel ja igas võimalikus vabas kohas. Kui ta alkoholiga vahelejäämise ja õpetajatega tülitsemise tõttu koolist lõpuks välja visati, varises maailm kokku.
Noormees langes kohutavasse depressiooni ja musta augu sügavusse. Kristjan tunnistas, et ta oli oma peas end juba täielikult maha matnud ja uskus, et temast ei saagi kunagi asja. Selles pimeduses hoidis teda hädavajalikul viisil vee peal vaid huvi kultuuri ja kunsti vastu, muidu oleks ta enda sõnul end lihtsalt täielikult surnuks joonud. Tema ema Talvi meenutas valusalt, kuidas ta püüdis poega igati aidata ja isegi vanaisa rääkis poisile, et alkohol ei ole õige tee, samal ajal kui poisi isa ei suutnud pojasse uskuda, tekitades poisis igavese ebakindluse, mis saadab teda tänase päevani.
Päästerõngaks sai lavakunstikool ja legendaarne juhendaja Ingo Normet, kes võttis Kristjani oma kursusele. See hetk tõi lootuse ja uue horisondi, võimaldades tal kooli edukalt lõpetada ja näitlemishaigust edasi kanda. Ometi pole elu teda säästnud ka hiljem. Lisaks hirmutavatele maniakkide rollidele, mida talle ühel hetkel pidevalt pakuti, on mehele rängalt mõjunud kõik elukaaslastest lahkuminekud ning valusad leinamised sõprade pärast, kellega suusad on pöördumatult risti läinud.
